KOLIMINE

Jäänud on veel paar päeva.

VIRUMAA TEATAJA MEIE LASTEAIAST

Pikisilmi oodatud Rohuaia lasteaia ehitusel on veel mürinat. Ekskavaator veab liiva, maalrid rõõmuküllaseid pintslitõmbeid. Õhus on uue lõhna. Ootust. 2. novembril keeratakse pusle ümber, töö asemele tulevad rõõm ja lust, säravate silmade ja pisikeste jalakestega lapsed, kes katsetavad kõike värskelt valmis saanud lasteaias. 
 Rohuaia lasteaia direktor Ene Nool ja abilinnapea Rainer Miltop ootavad külalisi maja Posti tänava poolsel küljel. Seal, kus kõrgub esimene üllatus. Ahhaa-elamus! Aatrium, kus iga väike inimene saab pea kallutada kuklasse, et vaadata taevas sõudvaid pilvi, tervitada päikest, imetleda tähtigi. Ilma et tuul veaks mütsi peast või vihmatilk poeks ninna. Aatriumis luusib küll välisõhk, kuid see on soe. Nagu lasteaia nimele kohane, kasvavad siin juba põõsas ja puu. Päris elu, mis hakkab neil päevil kasvama, õitsema ja kujunema. Koos lastega.

“Siia tulevad pingid, keksukastid. Mõtlesime, et jõulude ajal toome ühe suure rühmadest ja saalist näha oleva jõulupuu,” rääkis Ene Nool. Kui säravate kuulidega puu laste tähelepanu enam ei kütkesta, teevad seda kindlasti aatriumiaknad, mida katavad prinditud ruloodega päikesekatted. Ülevalt värvilised ja altpoolt Rakvere vaadetega. Pikk tänav oma ilus on paugupealt selle aia lastele selge. 
 Lapsesõbralikkus on selle hoone puhul vaid üks oluline märksõna. See on ka säästev ja keskkonnasõbralik. Maja katusel laiuvad moodsad päikesepaneelid, mis toodavad kuni 23 kWh otsest elektrienergiat. Siin on ka oma väike elektrijaam, mis päikesepaistelistel suvepäevadel müüb üle oma vajaduse toodetud elektrienergiat üldisesse elektrivõrku. 

Aga 208 last 11 rühmast hakkavad selles arhitekt Raul Kulli projekteeritud majas elama oma lasteaia- argipäeva niiviisi, et astuvad hommikul sisse oma rühma uksest. Söögiajaks liiguvad nad üheskoos suurde söögisaali, mis erineb tavapärasest sööklast tublisti. 

“Siin on lapsed alates kolmandast eluaastast, sõimelapsed tahavad olla ja harjuda oma rühmas. Siia tulevad laudade read ja teisaldatavad seinad, kus on taimed. Köögiletti meil ei ole, lapsed võivad ise toitu tõsta ja ka nõusid ära viia,” jutustas Nool. 

Söögisaalist edasi liikudes jõuame aulasse, kus on 200 istekohta. Lava on pisut kõrgemal, et iga laps või ka tema vanem näeks, kuidas lauldakse, kuidas mängitakse klaverit või kuidas multifilm või etendus jõuab puändini. 

 Võimla on muidugi nii moodsal ja lapsesõbralikul aial eraldi. Korrus ülevalpool, üheskoos riietus-, tualett- ja duširuumidega. Võimla eripära on juhataja sõnul see, et põrandal laiub vetruv kate, millel kasvavad jalad ei põru. 

 Ja rühmaruumid, kus juba kuude pärast ollakse nii harjunud, on valgusküllased, suured, liigseid päikesekiiri püüdvate ruloodega. Ükski rühmatuba ei sarnane teisega. 

 “Hoone eesmärk on olla ikkagi energiasäästlik, süsteemid on paigas. Materjalide puhul on arvestatud, et energia meil lihtsalt tühja õhku ära ei kaoks,” nentis direktor Ene Nool, kes rääkis, et igas rühmas on ka oma ökonoomne ventilatsioonisüsteem. 

 Liigume sajaruutmeetristes rühmaruumides, mis on värvilised, reguleeritava õhu, kütte ja valgusega. Igas toas on vahva turnikas – redel ja ronimiskoht üheskoos. Iga krati unistus liikumiseks ja rabelemiseks. 
 “Siia käivad köis ja rõngad ning saabki turnida,” tutvustas Nool. 

Magamisruumi tuuakse vaikseks tunniks kerged asemed, mida on lihtne ühest kohast teise paigutada. 
 Vahvaid lahendusi on veel. Raamaturiiuli alla käib kast, kuhu saab õppematerjali kinnitada. 

 Tualettruumi ühes nurgas asub ka nii vajalik dušinurk, kus pestakse maha liiv.

“Targa veega. Iga kraani otsa tuleb säästuregulaator ja kokkuhoid on vastavalt sellele, milline on kraani läbilaskevõimsus. Automaatikat on majas palju, kuid targad lahendused ja nende otsimine on meie igapäevane töö,” rääkis abilinnapea Rainer Miltop. 

 Innovaatilised on kahtlemata selles 28aastases majas ka rühmaruumid. Endine lahtine osa sai vahvad hiireaukudega toad, kus saab läbi klaasi üles ja alla vaadata. Vahva on ka loovusklass, kus iga väike hing saab katsetada ja tegutseda nii, et sodi-podi, pudru-mudru võivad täis olla seinad, lagi ja põrandki. 
 Unelmate koha tiitli võib saada ka lasteaia hoov: liivakast, kus kasvab kogu jõus imeline õunapuu; mänguala, kus ei pea päevast päeva nokitsema ühe kindla rongi juures ja kus sõimelapsed saavad omaette mängida, ent suuremate avastamiskirge ootavad linnakud, õppepaviljonid, ronimiskivid ja spordiväljak.

Artikli autor: Anu Viita-Neuhaus, toimetaja